PÕGENEMINE OMA PÜHAMUST: Noor pere hülgas lapsepõlve sünagoogi ja alustas meeleheitlikku linnaotsingut

Kuidas toimida, kui koht, mis peaks pakkuma hinge kosutust ja lastele turvalist kasvulava, muutub võõraks ideoloogiliseks lahinguväljaks? Just selle ängistava küsimuse ees seisab noor pere, kes on asunud otsima oma unistuste kodulinna, olles sunnitud lahkuma kogudusest, kus ema ise kunagi üles kasvas.

Lapsepõlves oli kõik teisiti. Sünagoogi heebrea kool oli lapsi täis, traditsioonid sidusid põlvkondi ning antisemitismi vari tundus kauge ja abstraktne. Tänaseks on pilt tundmatuseni muutunud. Kui pere senine kodune pühamu võttis radikaalselt antisionistliku kursi ja rabi vaated muutusid vastuvõetamatuks, sai selgeks, et seal lastel tulevikku ei ole. Nüüd otsib pere meeleheitlikult kogukonda, mis oleks korraga liberaalne, võrdõiguslik ja toetaks tingimusteta oma rahvuslikku pärandit.

Read nextMugavuse lõks: Miks rituaalne veri ja ilustamata surm meid šokeerivad?

Reaktsioonid sellele otsingule lõid kired kiiresti lõkkele. Üks arutelus osaleja soovitas kindlakäeliselt New Yorgi suurlinnaelu, pidades seda juudi kultuuri vankumatuks pealinnaks. Teine kommenteerija soovitas soojalt New Jersey osariigis asuvat Cherry Hilli, kus toimivad suurepärased lastelaagrid, tugevad koolid ning kus naistel on vaimulikus elus võrdne hääl.

Kuid mitte kõik ei arva, et lahendus peitub idaranniku kallis ja sageli pinevas õhkkonnas. Keegi teine vaidles vastu ja tõstis esile hoopis Clevelandi, märkides, et sealne elujõuline kogukond pakub rahu ilma suurlinnade polariseerumiseta. Samuti soovitati Pittsburghi ajaloolist linnaosa Squirrel Hilli ning Atlanta sooja ja taskukohasemat keskkonda.

Paraku ei piirdu religioossed konfliktid vaid pühakodade otsimisega – need ulatuvad tihti kõige intiimsematesse peresuhetesse. Teine sama valus kogemus räägib 26-aastasest noorest, kes lõpetab sel semestril ülikooli pärast peaaegu kümneaastast kurnavat võitlust ravimata skisofreeniaga. Ta lahkus kodust 18-aastaselt, elatas end ise ja suutis rasketest luuludest hoolimata haridustee lõpuni käia.

Kui ta helistas oma emale rõõmusõnumiga, et kutsuda teda lõpuaktusele, sai ta õnnitluste asemel külma duši. Ema esimene reaktsioon oli kuulutada, et tänada tuleb ainult Allahit, kes tegi kõik tema heaks. Aastatepikkune valu, psühhiaatriline võitlus ja isiklik vastupidavus kustutati ühe lausega, justkui noor ise poleks oma elu päästmiseks lillegi liigutanud.

Saate "Uskudraama" saatejuhid võtavad mõlemad lood pulkadeks lahti ja toovad kuulajateni terava arutelu vaimsuse ja enesemääramise piiridest värskes taskuhäälingu osas.