Manga riiulipöörang ja Friereni loitsufopaa: kas meid on petetud?

Fännimaailmas on toimumas märkimisväärne pööre. Aastaid domineerinud gigantsed, sadu köiteid hõlmavad mangaeeposed on hakanud loovutama ruumi millelegi palju peenemale ja kompaktsemale. Üha enam pühendunud lugejaid teeb oma riiulitel suurpuhastust, seades aukohale sarjad, mille pikkus jääb rangelt alla kümne köite.

Kõik sai alguse sellest, kui avalikkuse ette toodi hoolikalt kureeritud valik tõelistest pärlitest. Nende seas tõusid esile sellised haruldused nagu kaheköiteline „Wandering Island“, antiigi ja modernsuse piire kompav kolmeosaline „Thermae Romae“ ning eksistentsiaalne „Girls’ Last Tour“. Kollektsiooni ehtisid ka Hayao Miyazaki luksuslik „Nausicaä“, Moto Hagio legendaarne ulmelühilugu „A, A Prime“ ning unustamatu „Jyu-Oh-Sei“.

Read nextTaevased tiivad ja katkematu side: kuidas Benjamin Vo pärand toob leinajatele lootust

Reaktsioonid ei lasknud end kaua oodata. Üks kommenteerija märkis koheselt, et „Thermae Romae“ on fantastiline teos, mis peaks kuuluma eranditult iga kollektsionääri varamusse. Teine fänn kiitis valikut kui üht kõige tasakaalustatumat ja terviklikumat nimekirja, avaldades sügavat austust just vanakooli ulmeteostele. Kolmas lisas vaimustunult, et kaheköiteline „Magica“ on tema enda riiulis osutunud aasta säravaimaks leiuks.

Kuid vaimustus lühikese vormi tihedast jutustamisoskusest tõi kaasa ootamatu vastulöögi ühele tänapäeva suurimale fantaasiahitile. Tähelepanu keskpunkti kerkis ülemaailmne menuk „Sousou no Frieren“. Fännid hakkasid küsima: miks suudavad lühisarjad luua usutavaid maailmu, samal ajal kui ülistatud fantaasiasarjad teevad maagia kujutamisel piinlikke vigu?

Üks teravmeelne kriitik argumenteeris, et Friereni autori lähenemine maagiale on tõelisele žanrifännile lausa solvav. Nimitegelast esitletakse kui teadlast ja loitsude kirglikku kogujat, kes armastab argiseid ja näiliselt kasutuid loitse. Ometi taandub kogu tegevus lehekülgede kaupa vaid üheainsa ründeloitsu, Zoltraaki, tüütule kordamisele.

Kriitikud osutasid halastamatult narratiivi loogikavigadele. Kuidas on võimalik, et võimas haldjamaag ja tema kogenud kaaslased jäävad hätta tavalise tuulise mäekuru ületamisel, kuigi vahetult enne seda alistasid nad taevas hiiglaslikke lohesid? Ühe vaatleja sõnul tundub teos pigem tavapärase lahinguloona, mis püüab end meeleheitlikult müüa rahuliku elulise fantaasiana.

Teine leer asus aga teost raevukalt kaitsma. Nende hinnangul peitub Friereni võlu just nimelt selles, et maagiat ei devalveerita odavate trikkidega ning Zoltraaki korduv kasutamine rõhutab lahingute kainet professionaalsust ja traagilist ajalugu.

Vaatajad ja lugejad on jagunenud kahte leppimatusse leeri: kas eelistada lühikesi, lihvitud meistriteoseid või anda andeks massiivsete fantaasiahittide lohakused?

Meie saate „Otakupõrge“ juhid võtavad selle skandaalse teema ja fännide vastasseisu saates pulkadeks lahti.