Püha veri hoovis ja karjed matustel: Kas me oleme muutunud surma suhtes liiga argadeks?

Tänapäeva steriilses maailmas, kus liha saabub meie lauale anonüümsetes plastkarpides ja surm on peidetud haiglapalatite valgete seinte taha, otsivad mõned inimesed meeleheitlikult viisi, kuidas taastada ühendus elu ja surma tegeliku olemusega. See otsing võib viia ootamatute ja paljude jaoks ebamugavate paljastusteni, mis jagavad inimesed kahte leeri.

Kõik algab pealtnäha lihtsast soovist: pidada oma hoovis kanu ja õppida iidset juudi rituaalset tapmismeetodit, mida nimetatakse shechitaks. Teooria omandamine, heebrea keele valdamine ja Toora tekstide süvitsi mõistmine on alles esimene samm sellel teekonnal. Rituaali pooldajad näevad selles kõige humaansemat ja vaimsemat viisi loomalt elu võtta. Nende jaoks on see püha toiming, kus tapja kannab täielikku vastutust looma ees, erinevalt meist, kes me ostame poest anonüümset liha, mõtlemata hetkekski sellele, et keegi pidi meie mugavuse nimel surema. Üks kommenteerija märkis tabavalt, et valmis kosher-kana ostmine on tegelikult palju vulgarsem kui ise protsessis osalemine.

Read nextKas püha rituaal ja toores tõde on ainus viis taastada ühendus reaalsusega steriilses maailmas?

Kuid see püüdlus põrkub sageli ühiskonna tugeva vastuseisuga. Skeptikud küsivad, miks on vaja teha käsi mustaks, kui pood on toitu täis. Teised toovad välja kaasaegsed eetika standardid, väites, et looma uimastamine enne tapmist on halastavam ja rituaalne tapmine ilma selleta on lihtsalt ajast ja arust julmus. Nad küsivad, kas verises rituaalis saab üldse olla mingit vaimset dimensiooni.

See pinge surma teadvustamise ja selle varjamise vahel ulatub palju kaugemale loomariigist – see puudutab valusalt ka seda, kuidas me leiname oma lähedasi. Kui ühe perekonna ateistist ema kaotas oma abikaasa, kogunesid külalised majja sosistama viisakaid eufemisme nagu 'ta lahkus meie seast' või 'ta läks paremasse paika'. Pärast tunde kestnud pehmendatud jutuajamisi ei suutnud leinav naine seda enam taluda. Ta karjus kõigest väest: 'TA SURI!' ja paugutas ukse kinni.

See plahvatus paljastab meie ühiskonna sügava hirmuseisundi. Me oleme asendanud toore tõe eufemismidega, mis vahel muutuvad lausa naeruväärseks, näiteks kui 97-aastase naise surma kohta öeldakse, et ta 'siirdus teise dimensiooni'. Me kardame kasutada sõna 'surm', sest see on liiga lõplik, liiga hirmutav.

Ühed usuvad, et asjade nimetamine nende õigete nimedega ja surmaga vahetult tegelemine on ainus viis elada autentset ja vaimselt tervemat elu. Teised aga argumenteerivad, et eufemismid on empaatia keel, sotsiaalsed filtrid, mis kaitsevad meid ja meie lähedasi traumaatilise reaalsuse eest keset suurt leina.

Kas rituaalne veri ja ilustamata tõde matustel on märk vaimsest ärkamisest või oleme lihtsalt kaotanud oskuse üksteist hoida? Seda teemat lahkavad põhjalikult taskuhäälingu hosts oma värskes episoodis.