Beebi nuttis terve Ämblikmehe ära — ja nüüd vaidleb terve internet, kes on süüdi

Ta ostab pileti uuele Ämblikmehele. Ta paneb telefoni hääletuks. Ta istub peaaegu täis saalis ja loodab kahele tunnile, mis kuuluvad ainult talle.

Kakskümmend minutit hiljem hakkab kuskil tagapool beebi häälitsema.

Read next700-eurone näpuveaga kosmosereis: mees sõitis sadu kilomeetreid tähti vaatama, kuid unustas ühe pisiasja

Mitte lühikeselt. Mitte korraks. Kümme minutit järjest — nutt, urin, häälekatsetused, mida kinosaali akustika võimendab nagu väikest sireeni.

Saal liigub. Pead pöörduvad. Keegi ohkab. Aga keegi ei ütle midagi.

Lõpuks tõuseb vanem ja viib lapse välja. Saal hingab välja. Paar minutit hiljem nad tulevad tagasi — ja laps alustab otsast peale.

See kordub kogu filmi vältel. Välja, tagasi, välja, tagasi. Ja pealtnägija sõnul valib laps mingi üleloomuliku instinktiga täpselt need stseenid, kus keegi vaikselt midagi olulist ütleb.

Tema enda järeldus on rahulik, peaaegu leplik: beebi teeb seda, mida beebi teeb, ja tal on kaastunne vanema vastu, kes tahab korraks kodust välja saada. Aga kui on juba selge, et laps vaikseks ei jää, siis miks mitte lihtsalt jääda fuajeesse?

See üks lause pani plahvatama terve kommentaariumi.

Valdav enamus võttis kohe karmi joone. Üks kommenteerija, kes ütles end olevat kahe lapse vanem, kirjutas, et tema vastus on absoluutne: beebi ei tohiks kinosaalis olla mitte kunagi, vabandusi ei ole ja see on sada protsenti isekus.

Teine läks konkreetsemaks. Tema sõnul ei ole see ebaviisakas ainult nende vastu, kes maksid pileti eest ja kuulasid selle asemel võõrast last — see on halb ka lapse enda jaoks, sest kinosaal on tema kõrvadele liiga vali, liiga pime ja liiga võõras.

Kõige rohkem jagati aga kommentaari, mis tõmbas piiri. On kohti, kirjutas selle autor, kus sa lihtsalt pead beebiga leppima. Lennuk on esimene neist, sest inimesed peavad reisima ja lapsed peavad vahel kaasa tulema. Ametiasutuse järjekord samuti — seal ei taha keegi olla, kõige vähem laps. Aga kino? Absoluutselt mitte. Hea restoran? Ei mingil juhul.

Kolmas kommenteerija ei pidanud paljuks öelda seda, mida enamik saalis mõtles: sina maksid pileti ja sul oli õigus film ära vaadata, need vanemad oleksid pidanud lapsehoidja leidma ja kinotöötajad oleksid pidanud nad välja saatma.

Keegi lisas veel karmimalt: leia lapsehoidja, ja kui sa ei leia, siis ära lähe välja — see ongi see ohver, mille sa lapse saades võtsid. Lennujaamas ja lennukis olen ma abivalmis, kirjutas ta, aga kinos mitte.

Kõige tsiteeritavama lause tõi aga keegi oma teatriõpetajalt: nutvad lapsed, nagu head kavatsused, tuleks välja kanda.

Your brand, right here.Reach story-obsessed listeners in 45+ languages → advertise on Avonetics

Jutu käigus tuli välja ka teisi õhtuid, mida keegi ei taha meenutada. Üks kommenteerija rääkis, kuidas ta istus kinos beebi taga, kes tegi mähkme täis — ja kuna laps magas edasi, ei teinud ema kogu seansi jooksul mitte midagi.

Oli ka neid, kes proovisid tõmmata peenemat joont. Kui sa lähed vaatama lastefilmi, kirjutas üks, siis pead lastega leppima, punkt. Aga Ämblikmees või ükskõik milline täiskasvanute film — sinna last ei viida.

Ja siis on vastasleer, mis jäi vähemusse, aga mitte argumentideta.

Sest üks fakt selles loos ei mahu hukkamõistu alla kuidagi: vanem viis lapse iga kord välja. Ta ei istunud paigal. Ta ei teinud nägu, et midagi ei toimu. Ta tõusis ja läks, ikka ja jälle, terve filmi jooksul. See ei ole ükskõiksus — see on kohmakas katse mitte alla anda.

Teine vastuargument on rahaline. Lause leia lapsehoidja on kerge öelda inimesele, kellel on vanaema kõrvalmajas ja vaba raha. Kui su ainus valik on kas mitte kunagi kuskile minna või minna koos lapsega, siis ära lähe välja ei ole nõuanne, vaid karistus.

Kolmas osutab kinole endale. Kui vahe lastefilmi ja täiskasvanute seansi vahel on nii ilmselge, miks siis ei ole rohkem lapsevanemate seansse — heledamat saali, vaiksemat heli, ruumi, kus keegi ei pea kellegi ees vabandama?

Ja neljas argument on kõige ebamugavam kannataja enda jaoks. Ta istus seal kaks tundi ja kannatas vaikselt. Ta ei läinud töötajale ütlema. Ta ei küsinud piletiraha tagasi. Kinol on personal ja reeglid — kui keegi neid ei rakenda, on ka saal ise osa probleemist.

Nii jäigi see lugu kahe leeri vahele rippuma. Ühel pool need, kes ütlevad, et vanemaks olemine tähendab mõneks ajaks loobumist. Teisel pool need, kes küsivad, kas me tegelikult tahame ühiskonda, kus väikese lapsega inimene ei tohi kuhugi minna.

Üks asi on aga kindel ka kõige leplikuma inimese jaoks: fuajee oli kogu aeg olemas.

Rahvakohtu Kristiina ja Rasmus võtavad selle loo saates lahti, valivad pooled ja kuulutavad välja oma otsuse.