Kaks usklikku küsisid kõige sügavamaid küsimusi – üks tõi lootust, teine jättis saladuse

See lugu räägib kahest usklikust, kelle südames põlesid tõelised küsimused. Esimene küsis: miks ei jõudnud idakirik kunagi Indiasse? See oli südamesügav küsimus, mis puudutas usulist ajalugu ja misjonitööd. Kui vaadata pikemalt, siis idakirikul oli keeruline tee: esiteks Sassaniidide Pärsia, mis oli tõeline takistus – nad jahtisid ja püüdsid hävitada iga kristluse versiooni, mis liikus läbi nende territooriumi ja oli aktiivses ühenduses Konstantinoopoliga, nende rooma arvurivaatega. Samal ajal nad talusid neid, kes polnud. Pärsia kontrollis Aaraabia mere kaubandusteid, mis viisid Indiasse. Siis tulid islam ja bysantlaste piirid taandusid läände. Ortodokssuse fookus Vahemerel muutus ellujäämiseks. Venemaa hakkas lõpuks Kesk-Aasiasse tungima ja lähenes põhjast, aga britid, kes valitsesid Indiat, nägid Venemaad ohtliku potentsiaalse rivaalina piirkonnas. Venelased preestrid Indias võisid sel ajal silmitsi olla märkimisväärse kahtlusega, üks kommentaator selgitas. Teine lugu puudutab reliikaari risti. Üks usklik leidis selle rõivapoes Pennsylvanias ja küsis: kas see näeb välja nagu esimese klassi reliikaar? Tagaküljel seisab lihtsalt 'Jeruusalem'. Ma olen selle leiu suhtes tõeliselt vaimustunud, olenemata sellest, mis see on, inimene kirjutas. Nende kahe loo vahel on ühendus: mõlemad puudutavad kristlikku pärandit ja selle salapära. Üks inimene ütles: tõenäoliselt samal põhjusel me ei evangeelistanud Etioopiat ega Itaaliat – kirik, mis oli juba kohal, lahknes. Pluss pärast suuri skisme on ortodokssed riigid enamiku ajast veetnud võideldes islami invasiooni ja valitsuse vastu. Slaavide pööramine oli ortodokssuse suur saavutus, aga oli ka misjoni tööd Jaapanis ja Ameerikas, keegi teine märkis. Kuid mõned kahtlesid selles narratiivis. Kas idakirik on Indias üldse olemas? Üks tõeline vastus: jah, on üks kirik Kolkata Lääne-Bengalis, see on kreeka ortodokssne kirik. Siis Maharashtras on preester Indiast, kes ordineeriti Venemaal, meil on väikesed kogudused mitmetes osariikides. Delhi on venelane ortodokssne kirik saatkonna jaoks, üks kommentaator täpsustas. Veel üks vastuväide tuli: kolonialism. Katoliiklikud rahvad tõid oma usulise kultuuri ja ortodokssed jäid kõrvale. Ma olen protestandist kristlane Delhist ja mul on samad mõtted, üks inimene jagas. Ma tahtsin minna ja integreeruda ortodokssusega, aga ortodokssuse kultuur on siin nii surnud. Isegi ortodokssed kirikud näevad lihtsad ja veidrad võrreldes idapoolsete EL-iga. Need kaks usklikku jagasid oma kogemusi ja küsimusi, ja see ongi usuline tee – küsida, otsida ja leida vastuseid koos. Nagu keegi ütles: jah, ma alati imetlen seda, ma igatsen idakirikku Indias. Aga samal ajal leiavad usklikud lohutust ja ühendust läbi oma usu ja üksteise toetamise. Kui me arutleme usulise ajaloo ja usu tähtsuse üle, siis see meenutab meile, et kõige olulisem on mitte see, kuhu me kuulume, vaid see, kuidas me armastame ja keda me teenime. Nende usklike arutelud näitavad, kuidas inimesed otsivad tõelisi vastuseid ja leiavad üksteist läbi ühise usu ja lootuse. Meie kaks saatejuhti arutlevad neid küsimusi läbi ja näitavad, kuidas iga kogemus ja iga küsimus võib tuua meid lähemale üksteisele ja sellele, mis on tõeliselt oluline. See on usk, see on ühendus ja see on lootus kõigile, kes otsivad vastuseid ja rahu oma südames. Kuula täismahus, kus meie kaks saatejuhti arutlevad neid usulisi küsimusi ja toovad esile, kuidas usuühiskonnad on tähtsad ja kuidas me kõik saame olla osa millestki suuremast.