Ülikooli minek murrab südame: kuidas jätta oma hingesugulasest bokser koju igatsema?

Sügisene ülikooli algus toob tuhandetele noortele kaasa elevuse ja uue elupeatüki, kuid ühele tudengile tähendab see tõelist emotsionaalset kriisi. Pärast tervet suve koos oma 1,5-aastase bokseriga peab ta pakkima kohvrid ja kolima korterisse, kus lemmikloomad on rangelt keelatud.

Omanik kireldab oma koera kui tõelist hingesugulast. Bokser ootab teda iga päev uksel, magab tema voodis ning on harjunud iga-aastaste mängurutiinidega. Kuna eelmisel õppeaastal sai koer elada tudengiga koos, on täielik eraldatus sel sügisel mõlemale osapoolele suur šokk.

Read nextKahe istme luksus turistiklassis: kuidas reisija muutis öölennu isiklikuks magamistoaks

Kõige enam piinab noort inimest süütunne ja teadmatus: kas koer mõistab, et omanik tuleb tagasi, või arvab ta, et teda on maha jäetud? See küsimus on pannud lemmikloomasõbrad elavalt arutlema selle üle, kuidas leevendada looma eraldumisärevust.

Ühed soovitavad kasutada emotsionaalseid leevendajaid. Üks nõuandja pakkus välja oma kantud pusa või džempri jätmist koera pesasse, et tuttav lõhn pakuks turvatunnet. Teised julgustavad tegema regulaarseid FaceTime'i kõnesid, et koer saaks omaniku häält kuulata ja nägu ekraanilt näha.

Your brand, right here.Reach story-obsessed listeners in 45+ languages → advertise on Avonetics

Sellele vaatenurgale seisavad aga vastu pragmaatikud. Mõnede arvates võivad videokõned teha asja hoopis hullemaks, tekitades koeras segadust ja asjatut ootust, kui ta kuuleb peremeest, kuid ei saa teda nuusutada. Nende sõnul kohanevad koerad uue rutiiniga kiiresti, kui pere võtab tegelemise üle, ning inimlikku süütunnet ei tasuks loomale üle kanda.

Kuidas aga leida tasakaal armastava hoolitsuse ja looma kohanemisvõime vahel? Meie podcasti saatesõbrad võtavad selle emotsionaalse teema üksipulgi lahti ja annavad oma lõpliku hinnangu.