Tõendid paberil ja kriis kirikupingis: miks noored otsivad vastuseid ajaloost ja eeskujudest?

Kollase laualambi soojas valguses seisab noor üliõpilane silmitsi ühe ajaloo kõige kaalukama küsimusega. Tema ees on kuueleheküljeline essee, mille teemaks on evangeeliumite ja kogu Uue Testamendi ajalooline usaldusväärsus. See pole tema jaoks kuiv akadeemiline kohustus, vaid isiklik teekond vastuste poole, mis määravad tema maailmavaate. Paljud noored kristlased seisavad ülikoolipingis vastamisi intellektuaalse skepsisega. Seepärast otsib ka see noor autor argumente, mis kannatavad kriitilist pilku: Pauluse kirjade varajast dateerimist, pealtnägijate vahetuid kirjeldusi ja evangeeliumite omavahelisi seletamatuid kokkulangevusi. Need on peened ajaloolised niidid, mis kinnitavad, et Uue Testamendi tekstid ei ole sajandeid hiljem tekkinud müüdid, vaid reaalsed ajaloolised sündmused. Aruteludes tõuseb kohe esile tugev toetus varajastele allikatele. Üks kommenteerija soovitab süveneda akadeemilistesse uurimustesse, mis analüüsivad evangeeliume just pealtnägijate vahetu tunnistusena. Teine toob esile varajased kirikuisad, nagu Ignatiuse ja Polykarpose, kelle kirjad esimese sajandi lõpust ja teise sajandi algusest kinnitavad evangeeliumite teksti autentsust ammu enne ametlike kaanonite kinnitamist. Kuid akadeemiline ausus toob endaga kaasa ka karme märkusi. Teine hääl arutelus küsib teravalt, kas selline küsimuste esitamine ja argumentide kogumine pole pelgalt oma töö teistele delegeerimine. Lisaks osutatakse tõsiasjale, et ühest lühikesest esseest ei piisa kriitilise teaduse kõigi vastuväidete kummutamiseks, kui ei arvestata ka ilmaliku ajalookirjutuse skepsist. Kuid paberile kirjutatud argumendid põimuvad ootamatult teise, palju elulisema valupunktiga. Seesama üliõpilane tunnistab, et tehes igapäevast tööd noortega, näeb ta kasvavat tühimikku: kirik räägib küll poiste kasvatamisest jumalakartlikeks meesteks, kuid kes neile tegelikult eeskuju näitab? Kus on need isad ja mentorid, kes õpetavad noortele meestele, mida tähendab armastada oma peret enesesalgavalt, olla kohalolev isa ning kanda rasketel aegadel vaimset ja moraalset vastutust? Intellektuaalsete tõdede kõrval vajavad noored mehed praktilisi oskusi: oskust teha rasket tööd, hoida kodu, lahendada konflikte ja seista kindlalt tõe eest ka siis, kui see toob kaasa ebamugavust. Üks kommenteerija märgib selle peale, et varem anti need teadmised edasi põlvest põlve loomuliku peremudeli kaudu, kuid tänapäeva killustunud maailmas on noored poisid sageli jäetud üksinda ekraanide ja virtuaalsete mõjutajate meelevalda. Teine aga leiab, et kirik peab lõpetama idealiseeritud mineviku tagaigatsemise ja looma kogukonnas reaalseid tugivõrgustikke, kus noored mehed leiavad elavaid eeskujusid. Nii põimuvad kaks esmapilgul erinevat teemat üheks tervikuks: noor inimene vajab oma elus nii intellektuaalselt kindlat usulist alust kui ka lihast ja luust elavat eeskuju, kes näitab, kuidas seda usku igapäevaselt elada. Saatejuhid võtavad selle loo ja selle sügavamad vaimsed kihistused põhjaliku vaatluse alla saates Remembering Benjamin — Estonian.