ŠOKK KINOSAALIS: Kas kultuslik 'Texase mootorsae mõrvad' on tegelikult salajane vegan-manifest?!

Kujutlege hetkeks, et olete vaadanud viimase kolmekümne aasta jooksul ära kümneid tuhandeid linateoseid ning hakanud märkama midagi, mida enamik kinokülastajaid iial tähele ei pane. Just sellise pommuudisega lendas hiljuti filmiringkondadesse staažikas filmigurmaan, kes on alates 1994. aastast järginud ranget taimset eluviisi. Tema esitatud teooria lööb jalad alt ka kõige kogenumatel žanrifännidel: filmiajaloo ikoonilisemad õudusfilmid ja põnevikud kannavad endas tegelikult radikaalset loomaõiguste sõnumit.

Fookusesse võetakse tõelised raskekaallased. Kas mäletate vendade Coenite meistriteost 'Ei ole maad vanadele meestele' ja psühhopaadist mõrvarit Anton Chigurhi? Teooria kohaselt pole tema legendaarne poltpüstol mitte juhuslik relvavalik, vaid otsene tööstusliku tapamaja atribuutika, mis tõstab inimesed samasse rolli, kuhu ühiskond asetab igapäevaselt kariloomad. Veelgi jõhkramalt lajatab kultusfilm 'Texase mootorsae mõrvad', kus konksu otsa tõmmatud ja tükeldatud ohvrid sunnivad vaatajat läbi elama lihatööstuse argipäeva, asendades veise inimesega.

Read nextRINGIDRAAMA EESTIS: Kas AEW ohverdab oma säravaima tähe või ootab ees sajandi kavavahetus?

Reaktsioonid sellisele mõtteviisile ei lasknud end kaua oodata ning kommentaariumid plahvatasid hetkega tulisesse vastasseisu. Üks arutleja toetas teooriat tulihingeliselt, öeldes, et just tapamaja argise ükskõiksuse ülekandmine inimestele teeb Chigurhi tegelaskuju nii õõvastavaks. Teine lisas nimekirja koheselt musta komöödia 'Sweeney Todd' ja Stanley Kubricku psühholoogilise trilleri 'Hiilgus', kus jahitrofeed ja jahitavad peegeldavad inimkonna järeleandmatut soovi kõike elavat allutada ja tarbida.

Kuid vastasleer ei jäänud vastust võlgu ning võttis teooria armutult pihuks ja põrmuks. Teine kommenteerija põrutas vastu, et kogu tekst mõjub liiga kliiniliselt ja elukaugelt, meenutades pigem kuiva akadeemilist harjutust või tehisintellekti genereeritud absurdi kui tõelist filmielamust. Veel üks skeptik viskas nalja, et sellise venitava loogikaga võiks ka heasüdamliku draama 'Praetud rohelised tomatid' liigitada vegan-õuduseks puhtalt seetõttu, et seal söödetakse kurjategija barbecue-kastmes politseinikule sisse.

Samal ajal kui kinefiilid vaidlevad selle üle, kas verevalamine ekraanil on hoiatus või pelk meelelahutus, tõuseb pinnale teinegi põletav teema autorikino vabadusest: kas stsenarist ja lavastaja John Sayles, kes rahastas oma unikaalseid filme anonüümsete Hollywoodi haltuuradega, on viimane tõeline sõltumatu kangelane Ameerika filmimaastikul?

Kinopalaviku saatejuhid võtavad selle jahmatava debati ja filmikunsti varjatud kihistused pulkadeks lahti oma värskes taskuhäälingu episoodis.