„Ma vihkan temaga koos olemist“: Noor tudeng tunnistab üles salajase vimma oma 9-aastase autistliku venna vastu

Perekond peaks olema turvapaik, kuid ühe kahekümnendate alguses oleva tudengi jaoks on lapsepõlvekodu muutunud kohaks, kus ta liigub ringi vaid mürasummutavate kõrvaklappidega ja lukustab end tundideks oma tuppa. Põhjuseks on aastatepikkune, vaikselt kogunenud vimm oma üheksa-aastase autistliku venna vastu – tunne, mis on muutunud nii rängaks, et ta on pidanud abi otsima terapeudilt.

Oma raputavas pihtimuses tunnistab noor naine, et kuigi tema vend on diagnoosi järgi kõrgelt funktsioneeriv, saadavad poisi igapäevaelu tõsised kõneraskused, sagedased raevuhood ja lakkamatud sundhäälitsused. Poiss kordab päevast päeva samu sõnu ja helisid ning kaotab enesevalitsuse iga kord, kui asjad ei lähe tema tahtmist mööda.

Read nextWhen Dishonesty Becomes Identity: The Hidden Cost of Faking a Medical Condition at Work

„Ta ei ole halb laps,“ tunnistab tudeng ausalt. „Kuid mul on meeletult raske taluda seda lakkamatut häälitsemist ja pidevat karjumist. Mind ärritab juba ainuüksi tema läheduses viibimine ja ma isegi ei tea täpselt, miks.“

Olukorra muudab veelgi keerulisemaks minevikutaak. Enne ülikooli minekut ja ühiselamusse kolimist pandi vanem õde sageli täitma teise ema rolli – kogemus, mida ta ise nimetab traumeerivaks. Nüüd, mil ta on rahalistel põhjustel tagasi vanematekoju kolinud, et tulevase õppemaksu jaoks säästa ning samal ajal poole kohaga tööl ja ülikoolis käia, on vanad haavad taas lahti kistud.

Vanemad, kes on ise viiekümnendate eluaastate alguses, soovivad, et ta veedaks vennaga rohkem aega. Tudengile on aga ainuüksi mõte vennaga kahekesi autosõidust või tema hoidmisest muutunud vastumeelseks.

Veelgi enam halvab teda aga hirm tuleviku ees. Tema hinnangul elavad vanemad eituses, uskudes, et pojast kasvab täiesti iseseisev täiskasvanu. Kuna poiss on tema ainus õde-vend, kardab naine paaniliselt, et vanemate vananedes langeb kogu hoolduskoormus tema õlgadele.

„Ma olen oma vanematele juba öelnud, et kui ma saan vanemaks, ei kavatse ma hakata tema hooldajaks,“ räägib ta. Kuigi vanemad kinnitavad praegu, et see pole probleem, on ta veendunud, et venna täisealiseks saades ootused muutuvad.

Süütunne ja häbi on viinud selleni, et ta elab topeltelu. Ta ei kutsu sõpru kunagi külla ega maini neile, et tal on autistlik vend. Kui poiss oli väiksem ja avalikes kohtades ootamatult karjus, tundis õde piinlikkust – ja see tunne pole aastatega kadunud.

See valus ülestunnistus lõi lugejate seas arvamused kaheks. Suur osa kommenteerijatest asus noore naise kaitsele, viidates sellele, et tema reaktsioon pole mitte õelus, vaid puhas sensoorne ülekoormus.

Üks kommenteerija tõi välja, et kuna autism on sageli pärilik, võib tudeng ka ise olla neuroeripärane või kannatada misofoonia all, mistõttu on pidev heliline stimulatsioon talle füüsiliselt talumatu. Teine arvaja, kes on ise autistlik, lisas, et kellegi teise sundhäälitsuste kuulamine päevast päeva ajaks temagi hulluks, ning rõhutas, et ühelgi täiskasvanud lapsel pole juriidilist kohustust hakata oma õe või venna hooldajaks.

Kuid leidus ka teravaid kriitikuid, kes leidsid, et tudeng käitub isekalt ja ebaküpselt. Üks lugeja märkis, et vanemad on talle ise soovitanud koolile lähemale kolida, mistõttu on kodus elamine ja sellega kaasnev isolatsioon tema enda rahaline valik. Teine kommenteerija leidis, et üheksa-aastase lapse tulevase iseseisvuse mahakandmine on ebaõiglane ning vaimse rahu nimel tuleks lihtsalt üürikorter võtta ja täiskasvanu kombel oma elu elada.

Kas tegu on läbipõlenud noorega, kes väärib mõistmist, või tuleks tal lõpetada kurtmine ja kodust välja kolida? Meie saatejuhid võtavad selle tulise loo ja topeltelu pinged pulkadeks lahti uues Hingepealt Ära podcasti episoodis.