Kollega toob tööle 'teenistuskoera' — see nüüdib, hüppab kõhtedele ja saab kõrvu puristatud: kas skääsu väärivad?

Ma istun töuköögis ja söön oma toidukastist salatit, kui tundsin midagi rasvat ja karvast minu põlvel. Köörin peas — kolleegi uus 'teenistuskoer' on peale minule ründanud ja palub minu lõunat. See pole esimene kord. Alates selle koeraga tööle tulmisest on see nüüdinud kolleegide ringis, hüpnud nendekõhtedele, proovinud tööruumidest kaduda ja lubanud end süüta. Keegi ei pidanud midagi ebatavalist. Mõned isegi nalistasid: 'Võib-olla on ta lihtsalt sõbralik.'

Aga siis tuli see hetk, mis kõik muutas. Uus kolleeg märgib koera minu Põlvel, lökab rihma korda, ütleb karvase 'ei' ja — ma ei usu veelgi oma silmi — puristab koera kõrvu nii tugevalt, et see ulub valu kõrvast. Koer tagasi, sabad alla, aga see kurbus silmades jääb mind haardama.

Read nextKuidas Lastekodu Venge Tekkis ja Miks Naabrite Lapsed Nimetasid Meid Squatteerijaks

Mul on ise ADA-kohandus tööl, seega tean, kuidas süsteem peaks toimima. Teenistuskoerad on meditsiinilised seadmed, mitte lemmikud. Nad ei tohi nüüdida, paluda toitu, hüppada inimesete juurde ilma käskluseta ega kaduda juhist. See koer teeb kõike neist. Lisaks leidsin välja, et uus kolleeg on külalisteks koertreener — mis teeb käitumisest veel kõikumatumaks.

Olen dokumenteerinud kõik: kuupäevad, kellaajad, käitumise kirjeldused. Olene juhiga koosolekul paari nädala jooksul ja plaanin asja tooma. Aga kardus on reaalne: ADA-skääsu esitamine võib muuta mind 'diskrimineerijaks' kolleegide ja tööandja silmades. Üks anonüümne kommenteerija hoiatas: 'Sa võid kaotada töö, kui keegi otsustab, et sa diskrimineerid.'

Teine lugu, mis peegeldab sama teemat — piire kaitsma, kui teised neid rikkavad — toimub täiesti teises kontekstis. Rendisin kampinga kambri KOA-s nädalavahetuseks. Minu endised kampingukaaslased on samal alal. Kolm neist on sõbralikud, aga üks vanem naine, kes grupi 'viimaks jätkus', on minu jaoks probleem. Laupäeva õhtul kell 22 koputab uksele üks sõber ja küsib, kas see naine võib minu kambris ööbida, sest tema kamperis on ahi katkestatud. Ma ütlen 'ei'. Ma ei tea teist inimest, ja see naine on mu silmadest eemal. Miks ma peaksin teda sisse lasta?

Mõlemad lood on piire kaitsmisest. Esimeses on piiri rikkumine füüsiline ja juriidiline — koer, kes ei ole valmis teenistuskoera rolliks, ja omanik, kes see karistab. Teises on piiri rikkumine emotsionaalne ja sotsiaalne — eeldus, et 'sõber' võtab vastu ka selle, kes on põhjustanud valu. Kõigi kahe lugu õpetus: 'ei' öelda on õigus, mitte egoism. Ja mõnikord on 'ei' ainus moraalne vastus.

Meie hostid Kodu Krahv-is lahti vadavad mõlemad küljed ja annavad oma otsuse — kuula täielik vestlus.