JÕUSAALI TSENSUURIST VERISE ULTRAJOOKSUNI: KUIDAS TRENN MEID HULLUKS AJAB?
JÕUSAALI TSENSUURIST VERISE ULTRAJOOKSUNI: KUIDAS TRENN MEID HULLUKS AJAB? · Avonetics
FarmHouse Fresh Blood Orange Glowrita™ Liquor
Skin type: Recommended for all skin types to remove rough skin.. Astaxanthin – an antioxidant (6,000x stronger than vitamin C!) that can help visibly improve the look of skin elast…
See it →
Jõusaal peaks olema koht, kus kasvatatakse jõudu ja tervist, kuid viimasel ajal meenutab see pigem paranoilist bürokraatiamasinat, kus terve mõistus on asendunud absurdsusega. Treenijad seisavad silmitsi lõputute keelunimekirjadega: foorumites ja saalides ei tohi küsida valude kohta, ei tohi arutada kaalulangetuse üle ning iga postitus peab vastama sadadele tehnilistele nõuetele. Tulemuseks on segaduses harrastajad, kes kardavad omaenda varju.
Üks treenija kirjeldab meeleheidet, kus tema ülakehatrenn venib üle tunni, sest iga seeria ja puhkepaus on sekundi täpsusega paika pandud, kuid tulemusi ei tule. Teine kardab paaniliselt pärast lihasrebendit kükimasina poole vaadatagi, lõpetades seeriad poolelt, samal ajal kui kolmas ei suuda mõista, miks tavaline pooleteisetunnine jalutuskäik tekitab põlvedes põrgulikku valu. Spordist on saanud lõputu ülemõtlemise ja mikromänedžmendi labürint, kus lihtne liikumisrõõm on ammu surnud.
Read nextKriis perekonnas ja 90 kilo piir: Kuidas emotsionaalsest ülesööjast sai oma elu peremees
Reaktsioonid kogukonnas jagunevad kaheks leppimatuks leeriks. Üks kommenteerija ütles, et reeglid ja range kontroll on ainsad asjad, mis hoiavad ära eluohtlikke vigastusi, sest harrastajad kipuvad ilma juhendamiseta tegema rumalusi. Teine aga vaidles tulihingeliselt vastu, väites, et selline pedantsus tapab igasuguse motivatsiooni ning muudab treenijad ebakindlateks hädaldajateks, kes ei suuda ilma interneti heakskiiduta ühtegi hantlit tõsta.
G.M. COLLIN Phytoaromatic Gommage
Eliminates dead skin cells. Refines the skin's texture. Promotes skin care
See it →
Ja otse selle steriilse reeglitemaailma kõrval lokkab täielik kaos. Üks atleet otsustas astuda sammu, mida peetakse meditsiiniliselt arutuks: ta sooritas jõutõstmises 544-kilose kogusumma ning läks järgmisel hommikul rajale, et läbida 100-miiline ultramaraton alla 24 tunni. Pärast 18 kuud kestnud põrgulikku ettevalmistust, vigastatud liigesega treenimist ja korduvat ebaõnnestumist tabas teda rajal kriis – 72. miilil hakkas ta kopsudest verd köhima ning 76. miilil keeldusid jalad jooksmast.
Kriitikud nimetavad seda puhtaks enesevigastamiseks, samas kui toetajad näevad selles inimvaimu ülimat triumfi. See šokeeriv kontrast paneb küsima, kuhu me treeningmaailmas teel oleme. Taskuhäälingu "Rauapalavik" saatejuhid võtavad need kaks äärmust luubi alla ja peavad tulise debati selle üle, kas spordi mõte on ohutu distsipliin või kompromissitu enesehävitus.
