Jooksuunistus lõppes traumapunkti lävel: 20 minutit kestnud triumfile järgnes kolm kuud piina

Kõik algab siirast soovist muuta oma elustiili ja tunda rõõmu liikumisest. Jooksutossud seotakse kinni, klapid pannakse kõrva ja treeningkava lubab vormi viia igaühe, kes vähegi diivanilt tõusta suudab. Ometi saab sellest paljulubavast algusest paljudele pikk ja valus kannatuste rada, kus iga samm meenutab noahoopi sääreluusse.

Üks pühendunud harrastaja jagab oma värsket läbielamist, mis kõnetab valusalt tuhandeid jooksusõpru. Olles aastaid maadelnud korduvate tagasilöökidega, võtab ta ette järjekordse katse treeningprogrammiga algust teha. Varasemad püüdlused lõpevad alati ühtemoodi: sääreluude piirkonda lööb halastamatu luuümbrise põletik, mis sunnib nädalateks voodirežiimile. Seekord tundub aga kõik teistmoodi.

Read nextManga riiulipöörang ja Friereni loitsufopaa: kas meid on petetud?

Ostetakse spetsiaalsed kvaliteetsed jooksujalatsid, tehakse eeskujulikku soojendust ja pööratakse suurt tähelepanu venitustele. Tulemus ei lase end oodata. Viienda treeningnädala finišis puruneb maagiline piir: 20 minutit järjestikust katkematut jooksu. Uhkustunne ja eufooria on kirjeldamatud. Kuid rõõmupidu kestab vaid loetud tunnid.

Järgmisel hommikul annab keha häirekella. Valu säärtes naaseb kättemaksuga, olles hullem kui kunagi varem. Nüüdseks on viimasest jooksusammust möödas juba üle kolme kuu. Jalad ei pea vastu, kuigi süda ja kopsud ihkavad rajale. Kuidas on võimalik, et teadlik ja ettevaatlik treening viib täieliku füüsilise krahhini?

Spordiringkondades lööb see juhtum kired lõkkele. Üks kommenteerija soovitab koheselt pöörduda spetsiaalsesse jooksulaborisse, kus jala anatoomiat ja liikumist skaneeritakse, et leida ideaalselt toestav jalats. Teine asjatundja rõhutab jõutreeningu vajadust: sääri ja jalalabasid tuleb koormata raskustega ning jooksupausi ajal hoida vormi jalgrattasõidu või ujumisega.

Kuid sellele seisukohale vaieldakse häälekalt vastu. Teine kommenteerija väidab, et hädade juur peitub elementaarsetes tehnikavigades ja kiirustamises. Kui algaja jookseb liiga kiiresti, venib samm liiga pikaks ja maandumine toimub kaugele ette sirutatud jalale. Varvaste ülestõmbamine tekitab sääreluule meeletu lisapinge, mida ei ravi ükski kallis tossupaar. Aeglusta tempot ja kuula oma keha, kõlab karm soovitus.

Samal ajal kui vigastatud sportlane otsib lahendust diivanil jääkotti hoides, kihab jooksukogukond igal nädalavahetusel uutest treeningäppidest, veebikursustest ja personaaltreenerite pakkumistest, mis lubavad imelisi lahendusi. Kas päästerõngas peitub uues tehnikas või tuleb leppida tõsiasjaga, et mõne keha vajab kohanemiseks hoopis teistsugust lähenemist?

Saate 'Punases Tsoonis' tegijad võtavad selle tulise vaidluse pulkadeks lahti ja selgitavad välja, kes tegelikult süüdi on.