Brooklyn pargipingi saladus: Surnukeha, kelle sugu ja identiteet jäid kohtuekspertidele lahendamata mõistatuseks

2005. aasta 6. novembri kargel sügishommikul avastasid möödujad New Yorgis Brooklynis East 23rd Streeti ja Avenue P ristmikul asuvas pargis midagi ärevust tekitavat. Pargipingile oli kummardunud inimkuju, kes näis esmapilgul lihtsalt puhkavat. Lähemal vaatlusel ilmnes aga traagiline tegelikkus — isik oli elutu.

Sündmuskohale saabunud meedikud tõdesid, et surm oli saabunud vahetult enne leidmist. Keha oli veel soe, mis tähendas, et kohtueksperdid saavad töötada värskete andmetega. Kuid see, mis pidanuks olema rutiinne identifitseerimisprotsess, muutus kiiresti viimaste aastakümnete üheks salapärasemaks kohtumeditsiiniliseks pähkliks.

Read nextMetsaonni riivitud uks ja mumifitseeritud laip: Kes oli Rootsi salapärane matkaja?

Surnukeha kuulus umbes 40–50-aastasele isikule, kelle pikkuseks mõõdeti 165 sentimeetrit ja kaaluks 67 kilogrammi. Tal olid lainelised helepruunid juuksed ning tihe habe ja vuntsid. Seljas kandis ta rohelist jakki, pruuni pluusi, siniseid teksapükse ja pruune spordijatse. Dokumendid ja isiklikud asjad puudusid täielikult.

Kui keha toimetati New Yorgi kohtuekspertiisi büroosse, põrkasid meedikud ootamatu takistuse vastu. Vaatamata sellele, et surmast oli möödunud vaid lühike aeg, ei suudetud isiku bioloogilist sugu ega sooidentiteeti üheselt kindlaks määrata. Esialgne lahkamisraport märkis, et isik oli tõenäoliselt sünnil määratud naissoost, kuid täpsemaid selgitusi selle järelduse kohta avalikkusele ei antud.

Eksperdid ja juhtumit analüüsinud uurijad on välja toonud mitmeid võimalikke tsenaariume. On võimalik, et tegemist oli transsoolise mehega, kes kasutas hormoonasendusravi, mis tõi kaasa tugeva näokarvade kasvu. Teise võimalusena arvatakse, et isikul võis olla intersooline sündroom või meditsiiniline seisund nagu munasarjade polütsüstiline sündroom (PCOS), mis põhjustab naistel tugevat karvakasvu ilma sünteetiliste hormoonideta.

Juhtumi ümber on tekkinud elav arutelu. Üks kommenteerija mürkis, et tänapäevaste DNA-analüüside valguses peaks vastuse saamine olema vaid aja küsimus ning et ametlikud välistusnimekirjad viitavad selgelt naissoost sünnipärale. Teine arutleja aga rõhutas, et 2000. aastate alguses oli sotsiaalne keskkond ja arstiabi kättesaadavus teistsugune ning inimese elatud identiteet ei pruukinud vastata lahkamislaua leidudele.

Samm-sammult tekib küsimus, kas ametlikud otsinguteated peaksid keskenduma puhtalt anatoomiale või inimese tegelikule väljanägemisele elusast peast. Keegi ei tea, kas seda inimest otsivad taga lähedased, kes tunnevad teda mehena, naisena või keegi, kes teadis tema tervislikku seisundit.

See lahendamata juhtum K05-05522 ootab jätkuvalt läbimurret, mis tagaks tundmatule tema õige nime ja väärikuse.

Podcasti episoodis võtavad saatejuhid selle müsteeriumi üksipulgi lahti ja väitlevad sügavuti selle üle, kuidas tuleks identiteeti rekonstrueerida.