Täielik emotsionaalne kollaps: kuidas üksainus videokõne ja vale usaldus võivad hävitada kogu su maailma

Ta on vaid kahekümneaastane, kuid tunneb, et tema elu on juba täielikult varemetes. Võõras ülikoolilinnas informaatikat õppiv noormees vaatab tagasi viimasele kahele aastale, mis on temalt röövinud absoluutselt kõik, mida ta kalliks pidas: armastuse, perekondliku toe, lemmiklooma ja lõpuks ka eluisu.

Kõik algas hetkest, mil tema esimene tüdruksõber teda korduvalt pettis, saates teistele meestele paljastavaid fotosid. Liigsest headusest ja hirmust üksinduse ees andestas noormees talle ikka ja jälle, kuni kohtas Sarah't – naist, kes pakkus talle uut algust ja tõelist lähedust. Kuid minevikul on komme kõige valusamal hetkel uksele koputada.

Read next“Iga sosin koridoris halvas mu päeva” – Kui lapsepõlvetrauma muudab täiskasvanute maailma miiniväljaks

Kui esimene eksnaine langes sügavasse masendusse ja oma tegusid kibedalt kahetses, ei suutnud kaastundlik noormees oma süütunnet taluda. Nad tegid üheainsa videokõne, mille käigus ta palus eksil eluga edasi minna ja temaga enam mitte suhelda. Sellest aga piisas, et eksnaist kirglikult vihkav Sarah suhte päevapealt lõpetaks – täpselt uue õppeaasta esimesel päeval.

Järgnesid kuud täis vaikset piina. Noormees pidi jääma linna, kus ta vihkab oma eriala, ning vaatama abitult pealt, kuidas Sarah samas jõusaalis uute meestega flirdib. Samal aastal lahutasid tema vanemad, tema ainus usaldusisik – ema – kolis teise riiki ja katkestas kiire elutempo tõttu suhtluse, ning jäljetult kadus ka tema viis aastat pereliikmeks olnud kass.

Valu muutus nii talumatuks, et noormees üritas endalt elu võtta. Vaid puhas juhus, kui tema keha maandus tagasi toolile ja võimaldas tal kopsudesse õhku ahmida, päästis ta halvimast. Hirmust kangestununa vabastas ta end ja langes põrandale – kogedes enda sõnul üle pika aja esimest hetke, mil ta tundis end päriselt elusana. Ometi on ta aasta hiljem ikka veel samas linnas lõksus, täiesti üksi ja veendunud, et iga tema otsus toob kaasa vaid uue katastroofi.

Aruteludes on see pihtimus tekitanud tulise vaidluse. Üks kommenteerija märkis, et sellised valusad tormid mööduvad nagu aastaajad, kuid kõige ohtlikum on jääda oma mõtetega täielikku isolatsiooni. Ta soovitas noormehel otsida abi veebiteraapiast, pidada päevikut ja haarata kontroll oma mõtete üle, et mitte lasta tunnetel oma elu dikteerida. Teine arutleja aga vaidles vastu, et noormees on enda vastu liiga karm: tema probleemiks pole mitte valed otsused, vaid liigne empaatia ja kuhjunud lein, mis nõuab kiiret keskkonnavahetust.

Sarnast emotsionaalset vabalangust ja karmi enesesüüdistust kogeb ka kakskümmend üheksa aastane naine, kes astus alles hiljuti välja rangest ja kontrollivast usulahust. Soovides lõpuks ometi avastada oma seksuaalsust ja kogeda inimlikku lähedust, läks ta pärast õnnestunud kohtingut mehe juurde koju. Õhtu oli täis hellust, pikki silmavaatamisi, kaisutamist ja komplimente, mis lõid täieliku turvatunde.

Järgmistel päevadel jäid aga mehe sõnumid järjest harvemaks, kuni saabus täielik vaikus. Naine tunneb nüüd, nagu oleks ta saanud emotsionaalse piitsalöögi, mis kiskus lahti kõik tema vanad kiindumushaavad. Kuna tal puudus nooruses võimalus suhteid turvaliselt tundma õppida, süüdistab ta juhtunus omaenda naiivsust ja tunneb sügavat häbi.

Ka siin jagunevad arvamused kaheks. Üks kommenteerija rõhutas, et range religiooni taustaga inimesed võtavad teiste argpüksliku käitumise süü automaatselt enda kanda, kuigi tegelikult kasutas mees lihtsalt võltslähedust ära. Teine arvaja aga leidis, et kaasaegses kohtingumaailmas tuleb oma haavatavust kaitsta karmide piiridega ega tohi esimesel õhtul tühjade sõnade võrku langeda.

Meie saatejuhid võtavad mõlemad lood ja nende ümber puhkenud vaidlused üksipulgi ette värskes taskuhäälingu episoodis.